Nonii, pole siia üüberammu midagi talutavat kirjutanud. Nüüd istun siin Saaremaal Mammu töö juures veskis ja ootan, et tal töö lõppeks.

Otsustasin just praegu, et praegusest hetkest olen enda vastu hingepõhjani aus ja ei valeta enam endale ega teistele, isegi mitte kõige pisemat asja.

Ma saan aru, miks see kogu värk lõppes. Ma pushisin liiga palju. Tahaks teist võimalust, aga eks elu näitab. See mis juhtuma peab juhtub naguinii. See on kõigest elu.