Luik olen ja mõni ajab marru.

Raisk need tujud muutuvad ka iga hetk.

Nii ja siin ma olen. Ta on ainult 12 tundi ära olnud, aga ma juba tahaks rääkida. Aga ei ole hullu, one down - nine to go! Igatahes hajutas eilne kõik mu kõhklused seoses kõigega. Ma tean praegu üsna selgelt, mis ma lähitulevikult tahan ja see muudab kõik asjad niiniinii lihtsaks.

Ma ei jõua rääkida kõigest sellest, mis ma viimasel ajal teinud olen, aga suur osa oma ajast olen tööl, kuid siiski palju on juhtunud... Ma avastasin praegu, et ma pole siia vist ammu kirjutanud. Üldse ma peaks oma blogi veits põhjalikumalt ehk tegema, mitte ainult oma mõtteid ja emotsioone kirjeldama. Aga siis muutuks see äkki veel igavamaks...? Ah ei tea, eks aeg näitab.

Igatahes ma tahtsin öelda, et mu süda on täis headust, vabadust ja igatsust!

Mu süda on minu. Sina oled mu südames. Sina oled minu.

See siin on üks järjekordne klaasist majadega linn, mille seintelt saavad inimesed oma võltse peegeldusi vaadata. Käia restoranides ja poodides, mida nad endale tegelikult lubada ei saa, kanda asju, mis neile ei sobi ja ilmet, mis ei meenuta kaugeltki seda, mida nad tunnevad. Koht, kus kõik tahavad meeleheitlikult paista paremad, kui nad tegelikult on, kasutades selleks vahendeid, mis pole nende käsutuses. Paik, kus inimesed võrdlevad ennast iga vastutulijaga ja tunnevad, et pole kunagi piisavalt head. Ainult veel üks laen ja kallis käekott on puudu täielikust õnnest! Kõik, mida siin näha saab, on fassaadid. Majadeni pole veel jõutud.

Iga hetk on katsumus jääda selleks, kes sa oled. Kui see teadmine üldse veel meeles on. Vool, mis haarab mängleva kergusega kaasa igaühe, aga e l u käib hoopis kusagil mujal.

Suured inimesed armastavad numbreid. Kui jutustate mõnest oma uuest sõbrast, siis ei päri nad teilt kunagi seda kõige tähtsamat. Iialgi ei küsi nad:"Missugune on tema häälekõla? Mis mänge ta kõigerohkem armastab? Kas ta kogub liblikaid?" Nad hoopis küsivad teilt:"Kui vana ta on? Mitu venda tal on? Palju ta kaalub? Kui palju ta isa palka saab?" Alles siis arvavad nad, et tunnevad teda. Kui ütlete suurtele inimestele:"Nägin ilusat punasest telliskivist maja, millel olid kurerehad akendel ja tuvid katusel", siis ei suuda nad kuidagi seda maja ette kujutada. Neile tuleb öelda: "Nägin saja tuhande frangist maja." Ja alles siis nad hüüavad:"Oh, kui ilus maja see olla võis!"

Kas sa saad aru, et meie kõige suurim vaenlane on meie endi sees ja selle eest ei saa põgeneda ükskõik, kui kaugele minna?

Samuti, kui poleks viimaseid minuteid oleks meil pooled asjad tegemata.

Ja igaüks, kes peab ennast asendamatuks, pistku sõrm vette ja vaadaku milline auk järele jääb.

Ja lõpetuseks minuarust kõige suurem häda meie maailmas on see, et enamus meist ei taha anda midagi enne, kui meile endile on antud. Armastus on alati tingimuslik. Ma ütleme: "Ma armastan sind, kui sina mind armastad." Me anname alles siis, kui meile on antud. Ja see on põhjus, miks paljud inimesed ei koge armastust, nad ootavad, et keegi armastaks neid esimesena. Aga see on sama hea, et muusik ütleks:"Ma mängin alles siis, kui rahvas tantsib."

That make no sense.

Kolmas juuni on päev, mida ma tahan mäletada.

Igatahes. Eile käisin hommikul tööl ja peale seda otsustasin, et lähen Nõvale klassireisile. Teised läksid Raplast hommikul vara juba bussiga. Niisiis hakkasin kell 2 kesklinnas Nr. 18 bussiga Laagri poole sõitma. Sinna sõitsin 55 minutit. RÄNK! Ja pool viis olin Nõval metsa sees. See viimane poiss, tänu kellele ma üldse kohale jõudsin oli ikka eriti abivalmis ja armas. Helistas sõpradele, et aru saada, kus ma minema pean. Nimelt ei olnud mul õrna aimugi, kus see koht on, teadsin ainult, et Nõval. Aga ja see tüüp oli nunnu (: Igatahes jõudsin sinna ja kõik on päris tublisti konditsioonis. Muidu õhtu oli vägaVÄGAväga mõnus. Ilus ja ülipikk päikese loojang, õiged inimesed ja hetked. Igati nauditav. See rannas olek kuni 12 oligi mõnus, aga siis hakkas vihma sadama ja läksime telkidesse. Magada ma ei saanud, sest mul oli NII külm. Aga kell 7 hommikul tekkisid süümekad, et mis kell pean tööl olema, helistasin Mardile ja ta ütles, et kell 2 päeval. Ma ehmatasin ära ja hakkasin kohe tulema, sest arvasin et inimesi seal ei liigu. Kõigepealt jala Nõvale ja tunni ja 10 minuti pärast olin kodus. Nimelt oli jällegi üks härra nii meeldiv, et tõi mu otse kodu ukse juurde ära. Ja nüüd ma mõtlesin, et pole ammu midagi siia kirjutanud, üsna pea pean tööle minema, äkki jõuan natuke magada enne.

OH ma polegi siiia enne kunagi nii pikka ettekannet teinud.(: Võiks tegelikult palju pikemalt kirjutada. Aga noh... Igatahes olin ma nüüd TÖÖINIMENE xD Aga noh vähemalt see nv on vaba 8)

Lav ya!

Eile ma mõtlesin, et ma olen isekas, kannatamatu ja veidi ebakindel. Ma teen palju vigu, ma väljun tihti kontrolli alt ja aeg-ajalt on minuga üsna raske toime tulla. Aga kui sa mu halvimate külgedega hakkama ei saa, siis põrgu päralt- sa ei väärigi mu parimaid külgi.